Nehatu – mõisaküla Pirita jõe kaldal
Loo aleviku vahetus naabruses, Pirita jõe paremal kaldal, asub Jõelähtme valla üks vanema ajalooga asustusüksusi. Nehatu lugu on otseselt seotud Loo aleviku kujunemisega – sama mõisa maadelt pärineb ka Proosa küla, mis on tänaseks osa Loolt.
Möödasõitjale märkamatu küla
Loo aleviku vahetus naabruses, Pirita jõe paremal kaldal, asub Jõelähtme valla üks vanema ajalooga ja tänapäeval ka väiksemaid asustusüksusi – Nehatu küla. Möödasõitjale jääb see sageli märkamatuks: küla paikneb Tallinna–Narva maantee ja Lagedi–Muuga sadamaraudtee vahel ning mõisasüda varjub jõe poole.
Nehatu lugu on otseselt seotud ka Loo aleviku kujunemisega. Sama mõisa maadelt, kuhu Nehatu kuulus, pärineb Proosa küla, mis on tänaseks osa Loo alevikust. Nii ulatub Nehatu ja Loo ühine maaomandi ajalugu vähemalt 17. sajandisse.
Nimi, mis on sajandite jooksul muutunud
Nehatu nimi on sajandite jooksul korduvalt kuju vahetanud. Algne nimekuju oli Nihatu. Esmamainimine pärineb 1241. aasta Taani hindamisraamatust nimekujuga Nigattæ. 1394. aastal esineb nimi kujul Nygate, kui dokumentides mainitakse Nehatus asunud vesiveskit. 1586. aastal on kirja pandud Nehat. 18. sajandi dokumentides kohtab veel nii Nehhat kui ka Nehhato nimekuju, viidetena mõisale ja veskile. Saksa keeles kandis paik nime Nehhat.
Nimekujude rohkus näitab, kui kaua on Nehatus elatud ning kui erinevates keeltes ja haldussüsteemides selle paiga kohta dokumente peetud. Pirita jõe ääres asuv koht on kirjalikes allikates püsinud ligi kaheksa sajandit.
Veskist mõisani
Nehatu asustuslugu kasvas välja veevõimsuse ümber. Pirita jõe vool oli keskajal märksa jõulisem kui praegu ning jõeäärne käär pakkus veski rajamiseks loomuliku koha. Nehatu vanim dokumenteeritud rajatis ongi vesiveski. 1394. aastal mainitakse mõisakohta koos veskiga ajal, mil see ühendati Saha mõisaga. Mõis ise eksisteeris Nehatus hiljemalt 14. sajandil.
Saha mõis kuulub Harjumaa vanemate rüütlimõisate hulka. Esmamainimine ulatub 1349. aastasse. 16.–17. sajandil kuulus mõis von Taubedele, von Wrangellidele ja von Uexküllidele. 18. sajandil olid Saha ja Lagedi mõisal ühised omanikud. Hiljem läks Saha von Brevernite perekonna valdusse. Mõisa peahoone põletati 1905. aasta revolutsiooni käigus maha ning seda enam ei taastatud. Tänaseks on säilinud osa soklikorruse müüridest.
Nehatu loos kujunes pöördepunktiks 1664. aasta. Siis eraldati Saha mõisast Nehatu, Kärmu ja Proosa küla ning neist moodustati iseseisev Nehatu mõis. Sealt algab ka Nehatu ja Loo ühine ajalooline telg: Proosa küla, mis kuulus Nehatu mõisa alla, on tänapäeval osa Loo alevikust. Nii ühendati ühe mõisa alla maa-ala, mis jaguneb nüüd kahe eri asustusüksuse vahel.
Proosa, kus paiknevad Loo aleviku tuntud kivikalmed, kuulus alates 1664. aastast Nehatu mõisa koosseisu. Loo ja Nehatu maaomandi ajalugu on seotud juba rohkem kui kolm ja pool sajandit.
Tallinna linnamõis
Nehatu mõis kuulus linnamõisate hulka. See tähendab, et omanikuks ei olnud aadlisuguvõsa, vaid Tallinn. Valla andmetel kuulus Nehatu linnamõisana Tallinnale aastatel 1733–1919, kuni mõisad Eesti Vabariigi maareformi käigus võõrandati.
Linnamõisate ülesanne oli varustada linna toiduainete ja tuluga. Tallinnal oli lähitagamaal mitu sellist mõisa ning Nehatu kuulus nende sekka. Pirita jõe ümbruse põllumaad andsid linnale vilja, piima ja muid talusaadusi.
Mõisa peahoone on säilinud tänapäevani. Tegemist on ühekorruselise murdkelpkatusega kiviehitisega, mis pärineb tõenäoliselt 18. sajandi teisest poolest. Hoone keskosa rõhutab ühe akna laiune pealeehitus ning maja tagakülg avaneb Pirita jõe poole. Mõisal oli ka hulk kõrvalhooneid, millest osa on ümber ehitatud kujul alles.
Tallinna–Narva maanteelt viis mõisani ligi kahe kilomeetri pikkune sihitee. Tänapäeval kulgeb seal Saha-Loo tee. Nii kannab üks Loo aleviku teedest siiani otsest mälestust Nehatu mõisast.
Mõis omaenda saarel
Nehatu mõisa üks erilisemaid jooni peitub maastikus. Mõisasüda paikneb saarel, mida Pirita jõgi ümbritseb peaaegu täisringis. Jõgi, mis sajandeid tagasi käitas veskit, voolab tänini ümber mõisa ja selle alt läbi.
Kinnistu kirjelduse järgi kulgeb peahoone alt ajalooline veetunnel, mille kaudu juhitakse suurvee ajal jõevoolu. Mõisaehitus ja jõgi moodustavad siin ühe terviku. Saarele pääseb üle silla ning hoonete ümber kasvab vana parkmets pärnade, saarte, vahtrate ja kaskedega. Osa puudest on üle 150 aasta vanad.
Mõisa kõrval paikneb tänapäeval Natura 2000 kaitseala, kus Pirita jões käivad kudemas lõhelised. Ühes ja samas jões kohtuvad keskaegne veski, linnamõis ja nüüdisaegne looduskaitse.
Nehatu mõis seisab Pirita jõe saarel ning peahoone alt kulgeb ajalooline veetunnel. Sama jõgi, mis keskajal veskit käitas, voolab tänini otse mõisa alt läbi.
Nehatu vald ja sõjaseaduse aastad
19. ja 20. sajandi vahetusel kandis Nehatu nime ka vald. Nehatu vald, aastatel 1866–1891 Nehatu-Väo vald, kuulus Jõelähtme kihelkonda ning vallamaja paiknes tänapäeva Maardu aladel.
Valla ajaloos tõuseb esile üks erakordne detail: allikate järgi kuulus Nehatu nende Eesti valdade hulka, kus kehtis pikalt sõjaseadus ehk kaitseseisukord.
1918. aasta veebruaris, Vene vägede taandumise ajal, ostis Nehatu vallavalitsus Vene sõduritelt 20 suurtükki, kuulipildujaid, püsse, telefoniaparaate, padruneid ja muud sõjavarustust. Relvad vallale ei jäänud. 25. veebruaril 1918 konfiskeeris Saksa sõjavägi kogu varustuse ja viis selle rongiga minema. 1920. aasta jaanuaris nõudis vallavolinik H. Tamm varanduse eest hüvitist summas 2 539 400 marka.
See episood peegeldab hästi Esimese maailmasõja ja Vabadussõja vahelist segast aega, mil võim vahetus kiiresti ning kohalikud omavalitsused pidid tegutsema pidevas ebakindluses.
1918. aasta veebruaris ostis Nehatu vallavalitsus taanduvatelt Vene sõduritelt 20 suurtükki. Mõni päev hiljem viis Saksa sõjavägi kogu relvastuse rongiga minema.
Asundusest taastatud külani
1920.–1930. aastatel kandis Nehatu asunduse nime. Hiljem liideti see Koplimetsa külaga ning Nehatu nimi kadus mõneks ajaks ametlikust kasutusest. Nehatu küla taastati alles 1977. aastal.
1939. aasta vallareform lõpetas ka Nehatu valla nime kasutamise. Vallast sai Iru vald, sest halduselu ja koolikeskus olid selleks ajaks liikunud Iru suunas.
Nehatu kool – nime poolest Nehatu, asukoha poolest Lasnamäe
Nehatu vallakool ei asunud kunagi tänase Nehatu küla territooriumil. Koolimaja ehitati 1867. aastal Lasnamäe kõrgendikule Tondi raba äärde, praeguse Tallinna territooriumile Narva maantee lähedale. Rahvasuus tunti seda Tondi koolina.
Tegu oli paekivivundamendil rõhtpalkidest koolihoonega. Ehituspalgid andis tasuta Tallinna linn, kellele kuulus ka Nehatu mõis. Kooli kroonikate järgi kandis hoone ukse kohal silt kirja „Nehhatu valla koolimaja 1867. a”.
Kool õnnistati sisse 5. jaanuaril 1868 Tallinna raehärrade juuresolekul. See detail näitab hästi, kui tihedalt olid linn ja linnamõis omavahel seotud.
Kooli õpetajate seas olid Treier, Romberg, Eslon, Lõõtsmann ja Jüri Püüman. 1893. aastal asus kooli õpetajaks Friedrich Einberg, kes töötas seal ligi kaks aastakümmet ning pani hiljem kirja ka kooli kroonika.
1921. aastal ühendati Nehatu ja Iru kool Iru algkooliks. 1931. aastal valmis uus koolihoone ning vana Tondi koolimaja jäi elamuteks. Hoone hävis 1988. aastal süütamise tagajärjel. Tänaseks on säilinud vaid vundament ja osa vanast õunaaiast.
Nehatu nime kandnud kool asus hoopis Lasnamäel Tondi raba ääres. Kooli ehitusmaterjali andis tasuta Tallinna linn.
Rahvamälu ja arhiivijäljed
Nehatu kohta on säilinud rohkelt arhiivimaterjali. 1933. aastal kogus Evald Uustalu Jõelähtme kihelkonnas rahvaluulet ning pani kirja ka Nehatu valla arhiivinimistu. Seal leidusid perekonnaraamatud, kassaraamatud ja protokolliraamatud, mille vanimad pärinesid 19. sajandi keskpaigast.
Säilinud on ka „Iru sillaraha maksmise raamat 1871–97”, mis kinnitab, et Iru silla ületamise eest tuli omal ajal maksta teemaksu.
Rahvapärimustes meenutatakse ka väljarännet Venemaale 19. sajandi lõpul, kui mitmed Nehatu ja Kärmu pered müüsid oma talud maha ning lahkusid paremat elu otsima.
Nehatu tänapäeval
Tänane Nehatu küla kuulub Jõelähtme valla väiksemate asustusüksuste hulka. 2011. aasta rahvaloenduse järgi elas külas 18 inimest. 2023. aasta sügisel oli elanikke 23.
Planeerimises käsitletakse Nehatut koos Loo aleviku, Liivamäe ja Saha külaga. Ühine üldplaneering seob piirkonnad üheks tervikuks. Ka igapäevaelu on seotud Looga: lähimad poed, koolid ja teenused asuvad Loo alevikus.
Põnevaid fakte Nehatu loost
Kokkuvõtteks
Nehatu lugu ulatub vesiveskist ja keskaegsest mõisast tänapäevase väikekülani. Sajandite jooksul on Nehatu olnud mõisa süda, valla nimi, asundus ja taas taastatud küla. Pirita jõgi on kogu selle aja olnud paiga keskne telg.
Loo aleviku jaoks on Nehatu tähtis eelkõige Proosa kaudu. Sama maaomandi ajalugu seob neid paiku rohkem kui kolm ja pool sajandit. Nende kahe naaberkoha lood on kujunenud kõrvuti ning mõjutavad üksteist tänini.
Läbi kogu selle loo voolab Pirita jõgi. Seesama jõgi, mis käitas keskajal Nehatu veskit, ümbritseb tänini mõisasaart ning kujundab kogu piirkonna maastikku ja identiteeti.
Fotoviited ja pildimaterjal
Sellel lehel kasutatud ajaloolised fotod pärinevad Eesti avalike fotoarhiivide loeteludest (Rahvusarhiivi fotokogu Fotis, Eesti muuseumide veebivärav MuIS jt). Arhiiviviited on toodud iga foto all. Täpseid leiukohti veebis ei ole salvestatud ning need võivad olla muutunud.
Vanu fotosid, kaarte ja vaateid Nehatu, Iru ja Loo kohta tasub otsida järgmistest avalikest arhiividest:
- Rahvusarhiivi fotode andmebaas Fotis (ra.ee/fotis) – otsisõnad „Nehatu", „Nehatu mõis", „Iru", „Tondi kool".
- Ajapaik.ee – kaardipõhine ajalooliste fotode keskkond; saab otsida asukoha järgi Pirita jõe alamjooksu ja Nehatu ümbruse jäädvustusi.
- Eesti muuseumide veebivärav MuIS (muis.ee/search) – otsi „Nehatu mõis" ja vali „pildiga museaalid".
- Kultuurimälestiste register, fotokogu (register.muinas.ee) – mõisa ja ümbruse mälestiste fotod.
- Eesti mõisaportaal (mois.ee) – Nehatu mõisa peahoone foto ja Saha mõisa säilinud soklikorruse foto.
- Lasnaleht – artikkel „Nehatu koolist on järel ainult vundament ja viljapuid täis aed" (2021).
Enne fotode laiemat avaldamist tasub iga pildi puhul üle kontrollida kasutustingimused ja viitamisnõuded.
Kasutatud allikad
- Evald Uustalu. Aruanne 1933. aasta suvel toimetatud traditsiooni korjamise üle Jõelehtme kihelkonnas. Eesti Rahvaluule Arhiiv (folklore.ee).
- Friedrich Einbergi koostatud Nehatu algkooli kroonika (väljakirjutused originaalist, avaldanud Karl Laane).
- Vikipeedia – Nehatu algkool.
- Lasnaleht. Nehatu koolist on järel ainult vundament ja viljapuid täis aed. 2021.
- Jõelähtme Vallavalitsus – Nehatu küla ja Maardu küla.
- Vikipeedia – Nehatu vald, Nehatu mõis (Jõelähtme), Nehatu (Jõelähtme).
- Eesti Entsüklopeedia – Nehatu (Jõelähtme vald) ja Nehatu vald.
- Portaal „Eesti mõisad" (mois.ee, Valdo Praust) – Nehatu mõis ja Saha mõis.
- Vikipeedia – Linnamõis.
- Vikipeedia ja Eesti Entsüklopeedia – Kaitseseisukord.
- Rahvusarhiivi virtuaalne uurimissaal (VAU, ra.ee) – linnamõisate ja kohaajaloo arhiiviallikate juhised.
- Jõelähtme Vallavalitsus – Loo aleviku, Liivamäe küla, Saha küla ja Nehatu küla ühine üldplaneering.
- Uus Maa Kinnisvarabüroo – Nehatu mõisa saare (Nehatu tee 14) kinnistu kirjeldus.
- Vikipeedia (inglise) – Pirita (river).
Märkus: Eestis on kaks Nehatu nimelist mõisat ja paika – käesolev artikkel käsitleb Jõelähtme kihelkonna (Harjumaa) Nehatut. Teine, samanimeline mõis asus Karuse kihelkonnas Läänemaal (tänane Lääneranna vald) ning selle ajalugu siia ei puutu.