Loo ajalugu

Loo aleviku ajaloolised nimekujud on olnud 1923., 1939. ja 1976. aastal Saha-Loo ning 1977. aastast Loo alevik. Mõisaline kuuluvus oli Lagedi mõis, kihelkondlik kuuluvus Jüri kihelkond.

Halduslikult kuulus ala 1889. aastal Rae valda, 1945. aastal Lagedi külanõukogusse, 1963. aastal Sommerlingi külanõukogusse, 1976. aastal Jõelähtme külanõukogusse ning 1992. aastast Jõelähtme valda.

Loo nimi kannab endas nii talu- kui ka maastikulugu. Eesti kohanimeraamatu järgi pärineb nimi Loo talunimest ning seostub ümbruskonnale iseloomuliku loopealse maastikuga.

Juba 17. sajandil asus Vana-Narva maantee ääres Loo kõrts. See jäi praegusest Loo alevikust 5–6 kilomeetrit kirde poole ega paiknenud tänase aleviku keskmes. Kõrtsi nimi kuulub laiemasse piirkondlikku tausta, kus Loo-nimelisi kohti kasutati mitmes tähenduses.

Jõelähtme kandi ulatuslikud loopealsed on andnud nime paljudele ümbruskonna paikadele. Sama allikas nimetab rahvapärase vormina ka nime Linnuka Jõe. Nii seostub Loo nimi korraga kohaliku talu, maastiku ja vanema kohanimetraditsiooniga.

Pärast talude päriseksostmist, mõisasüsteemi lagunemist ja Eesti riigi iseseisvumist hakati endiste mõisate maadele rajama uusi asundustalusid. Põliste sumb- ja ridakülade ümber tekkisid hajali paiknevad üksiktalud.

Eesti Vabariigi algusajal hakati selliselt kujunenud taluderühmi, üksikuid suuremaid talusid ja kunagisi mõisasüdameid nimetama asundusteks. Saha küla ja praeguse Tallinna–Narva maantee vahelisele avatud loopealsele rajatud talusid hakati kutsuma Saha-Loo, Saha-Liivamäe, Saha-Suur ja oli teisigi nimesid. Neist Saha-Loo on otseselt seotud Loo suurtalu ja hilisema linnuvabriku ümber tekkinud Loo alevikuga.

Konstantin Saarson ostis Lagedi mõisalt küllaltki viletsas seisukorras Loo talu, mille suurus oli 63,6 hektarit. Tema vanem poeg Bernhard, kes sündis 1898. aastal, õppis arstiks ja tegutses edukalt psühhiaatrina. Noorem poeg Johannes, sündinud 1905. aastal, õppis agronoomiks ja jätkas 1930. aastast tööd oma isa talus.

Pärast nime eestistamist oli Juhan Saarsoo ajakirja Eesti Põllumajandus toimetaja ja ettevõtte Eesti Piim üks juhte. 1937. aastal ostis ta naabertalu Vadioja, mille suurus oli 49,7 hektarit. Loo talu peamine sissetulekuallikas oli piimakari. Olulist tulu andis ka aedvili, mida müüdi Tallinna turgudel ja otse restoranidele. Hiljem rajati moodne kanafarm, kus 1937. aastal oli umbes 400 munejat kana.

Pärast 1939. aasta vallareformi kadus Saha-Loo küla nimena kasutuselt. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal jäeti Loo talu põllumajandusüksusena puutumata, kuid pärast sõda tehti talu baasil Eesti NSV Riikliku Plaanikomisjoni abimajand, kus peeti hollandi-friisi lüpsi- ja tõukarja.

J. Saarsoo arreteeriti 1944. aasta sügisel, kui ta püüdis takistada talus hävitustööd tegevaid punaarmee sõdureid. Olnud kümme aastat vangilaagris, töötas ta hiljem Jõgeva Sordiaretusjaamas ja Eesti Maaehitusprojektis.

Loo aleviku kujunemisel oli määrav roll linnukasvatusel ja Tallinna Linnuvabrikul. Just selle ettevõtte ümber kasvas välja töölisasula, millest kujunes tänane Loo alevik. Juba 14. juulil 1950 võttis ministrite nõukogu vastu otsuse rajada Eesti NSV-sse esimene linnuvabrik.

Ehitus algas 1953. aasta kevadel ning alles 1956. aastal võidi Tallinna Linnuvabriku avamisest ametlikult raporteerida. Sama aasta novembris toodi Leningradi linnuvabrikust esimesed tõukanad. 1957. aastal oli viies kanalas kokku 11 500 kana ning vabrikus sai tööd 88 inimest.

Linnuvabriku projektvõimsus, 8 miljonit muna aastas, saavutati 1965. aastal. 1966. aastal määrati vabriku direktoriks hiljem Eesti NSV legendaarne majandijuht Aleksander Lind. 1972. aastal nimetati ettevõte Tallinna Näidislinnuvabrikuks ning 1982. aastal liideti sellega ümbruskonna suurim majand Kostivere sovhoos. 1989. aastal oli majandil 11 774 hektarit maad, sellest haritavat 5020 hektarit.

Enam kui 1400 töötaja tarbeks rajati vabriku ümber tüüpiline nõukogulik töölisasula koos vastava infrastruktuuriga: teenindusmaja, sööklad, kauplused, koolimaja, spordihoone ja muu.

Tänase Loo aleviku sees elab edasi palju vanem Proosa ajalookiht. Kohanimeraamat ja Loo aleviku arengukava toovad välja, et Proosa on märgitud juba 1241. aasta Taani hindamisraamatus nimekujuga Koskil. Hiljem kujunes sellest väikekülast üksiktalu ning nimeks tuli Proosa, mis on tõenäoliselt seotud isikunimega Ambrosius.

See tähendab, et tänase Loo territooriumil on säilinud väga vana asustuskiht, mis eelneb aleviku tekkimisele sajandite võrra.

Proosa kalmed teevad Loo piirkonna Eesti mõistes väga eriliseks. Loo arengukava järgi on seal esindatud mitme ajastu matmispaigad: kivikirstkalme, tarandkalme ning keskmise ja hilisrauaaja kivivarekalmed. Keskmise rauaaja leiud viitavad tugevatele sidemetele Skandinaaviaga ning sealt on leitud ka haruldasi esemeid, sealhulgas kullatud naast, mis võis olla pühakirja kaanekaunistus.

Tallinna–Narva maantee ja Loo aleviku vahel on säilinud ligi 10 hektari ulatuses muistne põllukompleks, kus on vähemalt 81 ristkülikukujulist põllulappi. Need on dateeritud ajavahemikku umbes 750 eKr kuni 1. sajand pKr. See annab Loo piirkonnale erakordselt pika põllumajandusloo.

Loo aleviku lugu ulatub linnuvabrikust ja nõukogudeaegsest töölisasulast palju kaugemale. Selle piirkonna ümber paikneb palju vanem pärandmaastik, millele nõukogudeaegne tööstuslik areng lisas uue ja väga tugeva kihi.

Rebala muinsuskaitseala puudutab Loo piirkonna ajaloolist maastikku, kuid Loo alevik ja Loo küla vajavad siin selget eristamist. 2025. aasta kaitsekord nimetab muinsuskaitsealasse kuuluvate asustusüksustena muu hulgas Loo küla. Loo alevikku selles loetelus ei nimetata.

Loo aleviku ajalookäsitluses on Rebala oluline piirkondliku pärandmaastiku ja lähialade ajaloolise konteksti tõttu. Selles kandis on säilinud muinasajast tänapäevani kujunenud asustus- ja maakasutusmuster.

Loo maastikus on jälgi ka sõjaajaloost. Loo arengukava järgi on Loo aleviku ja Tallinna–Narva maantee vahel säilinud jälgi Peeter Suure merekindluse süsteemist. Seal paiknesid Iru kaitsepositsiooni suurtükipatarei varjend ja kaevikud. Nii lisandub Loo ajalukku veel üks kiht: lisaks taludele, mõisamaadele, linnuvabrikule ja muinaspärandile on piirkond seotud ka 20. sajandi alguse sõjalise kaitserajatisega.

Halduslikult kuulub Loo aleviku koosseisu ka kunagise Lagedi mõisa ümbrus ja sealne elamurajoon. Loo arengukava järgi ehitati Lagedi mõisa viinavabrik 1889. aastal ning see rekonstrueeriti 1981–1983 linnuvabriku ajal kultuuri- ja kontserdikeskuseks. Seal olid kontserdisaal, banketisaal, muuseum ja külalistetoad.

Nõukogude ajal istutati lagedale loopealsele rajatud asulasse palju puid, mille tulemusel on Loo ja Pirita jõe vahelisele alale tekkinud kena park. 1980. aastate ärkamisaja mälestus on rahvaliikumiste tekkimise ajal Saha tee äärde kohalike inimeste ühiselt istutatud kastanite allee.

1. septembril 1982 avati Loo Lasteaed-Algkool, mida kirjeldati kui esimest sellist õppeasutust Nõukogude Liidus. 1987. aastal valmis uus koolihoone ja Loo koolist sai 8-klassiline kool.

Isikupärase arhitektuuriga Loo koolimaja, mille arhitekt oli Siiri Kasemets, valmis 1987. aastal. Hoone on nii sise- kui ka väliskujunduselt postmodernistlik. Peasissepääs on hoone keskelt kinnise siseõue kaudu.

1. septembri 1987. aasta seisuga oli koolis 287 õpilast ja 25 õpetajat. Direktor oli Aivar Jõgi, õppealajuhataja Helgi Org. 1988. aastal alustas mittetäielik Loo Keskkool õppetööd 9. klassiga ning 1991. aastal oli kooli nimetus Loo Keskkool; samal kevadel lõpetas esimene lend 12. klassi.

Loo identiteeti kujundas ka tugev sümboolika. 1977. aastal telliti Tallinna Näidislinnuvabriku poolt suur kanamuna skulptuur teetähiseks ja ettevõtte sümboliks ning see paigaldati praegusele kohale 1978. aasta hilissügisel. Muna kujunes kiiresti Loo üheks kõige tuntumaks sümboliks ning viitas otse sellele, et kogu piirkonna identiteet oli tihedalt seotud linnukasvatuse ja munatootmisega.

Eesti iseseisvuse taastamine tõi suuri muudatusi ka linnuvabriku ellu. 1991. aastal oli majandi toodang suurim: toodeti 211 miljonit muna ja 1891 tonni liha. 1. märtsil 1993 asutati AS Tallegg, mille aktsionärideks olid peamiselt ettevõtte enda töötajad. Toodangu mahus hakkas liha osatähtsus suurenema ning munade oma vähenema.

Soome toiduainetetööstuse kontsern HK Ruokatalo ja Rootsi Farmerite Föderatsioon ostsid Talleggi aktsiate kontrollpaki. 2003. aastal kasvas HK Ruokatalo osalus Talleggis 98,3 protsendini. Tänast Talleggi võib pidada sama arenguloo jätkuks, sest Talleggi juured ulatuvad otseselt Tallinna Linnuvabriku aega.

Tänaseks on Loo alevikku lisandunud teisigi ettevõtteid ning endine monofunktsionaalne asula on muutunud pealinna lähitagamaaks, mille arengut mõjutab praegu enim valglinnastumine.

Loo identiteedist rääkides ei saa päris mööda ka 1990. aastatest ja nn Linnuvabriku grupeeringu nimest. See ei ole osa Loo ametlikust kujunemisloost samal moel nagu mõis, linnuvabrik, kool või asula kasv, kuid kohaliku ja ka laiema Eesti mälu sees on see nimi paratamatult olemas.

Kohaliku huumoriga öeldes on Loo üks neid paiku, mille nime kuuldes meenub vanemale põlvkonnale lisaks kanamunale ja linnuvabrikule vahel ka veidi karmim 1990. aastate kõrvalepõige. Seda tasub käsitleda pigem ajastu varjuna ja rahvapärase mälukihina, mitte millegi sellisena, mille üle uhkust tunda. Ometi on seegi osa sellest, kuidas üks paik Eesti ühismälus elab.

2005. aastal, X Harju maakaitsepäeva ettevalmistamise käigus, käis Harju maavanema sisejulgeoleku nõunik hr Nikolai Vojeikin välja mõtte jäädvustada maakaitsepäeva traditsioon mõne tammepuuga. Tollased Jõelähtme valla juhid võtsid ideest kinni ja nii saigi alguse Loo alevikus Proosa kivikalme kõrvale rajatud Vabaduse Hiis, kuhu maakaitsepäevadel osalejad istutasid 12 tammepuud.

Igal aastal lisandub maakaitsepäevadel Vabaduse Hiide uus tamm. 2010. aastal, XV maakaitsepäeva avaüritusel, paigaldati Vabaduse Hiide punasest Mäntsäla graniidist Vabaduskivi, mille annetas Soome Vabariigi Uusimaa Reservistide Liit. Mälestuskivile kinnitati seni toimunud maakaitsepäevade korraldajate nimede ja aastaarvudega sepistatud tahvlikesed.

Saha-Loo küla ja Lagedi asundus ühendati Loo alevikuks.

Loo aleviku kujunemises põimuvad väga erinevad ajakihid. Tänapäevase ilme ja kasvu andis paigale suuresti 1950. aastal tehtud otsus rajada siia Eesti NSV esimene linnuvabrik. Selle ümber kujunes töölisasula, millest kasvas hiljem Loo alevik.

Sama piirkonna asustuslugu ulatub Proosa ehk toonase Koskili kaudu vähemalt 1241. aastasse. Maastikul on säilinud muinaspõllud, kivikalmed, sõjalised kaitserajatised ja mõisapärand.

Loo alevik on endise linnuvabriku-asula kõrval ka osa vanemast pärandmaastikust. Eri ajastud on jätnud siia oma jälje ning annavad paigale sügavama ajaloolise mõõtme.