Loo ümbruse vanemad kihid

Loo aleviku ajaloos on kihte, mida tänasest tänavapildist välja ei loe. Mõne kilomeetri raadiuses on leida Eesti vanim terviklikult säilinud keskaegne kivikabel, ligi 3000 aasta vanune kalmistukompleks, üle 4000 aasta asustatud linnamägi ning mõisapark, mille omanike nimekirjas on Vene keisririigi üks mõjukamaid väejuhte ja paruness, kellega kirjavahetust pidas Friedrich Nietzsche.

Allpool on ülevaade paikadest ja lugudest, mis annavad Loo aleviku pärandmaastikule sügavama mõõtme.

Umbes kilomeetri kaugusel Saha küla piiril, loopealse seljandikul, seisab üks Eesti arhitektuuripärandi eriliselt väärtuslikke ehitisi. Saha Püha Nikolause kabel on vanim terviklikult säilinud keskaegne kivikabel Eesti maa-arhitektuuris. Muinsuskaitseameti hinnangul ehitati praegune hoone 15. sajandi teisel veerandil ning selle püstitajateks olid peamiselt Tallinna ehitusmeistrid.

Kabel on ristkülikukujulise põhiplaaniga, kahevõlvikuline paekivist hoone, milles puudub eraldi kooriruum. Ehitusajalooliselt on seda võrreldud Pirita kloostriga – ja põhjusega. Samad ristpaarikutena paiknevad tugipiilarid nurkades, teravkaarsed ehisraamistusega aknad ning läänefassaadi suur raidportaal kõrge viilkatuse all lubavad Saha kabelit pidada omamoodi Pirita kloostri miniatuurvariandiks. Loodenurgas asub taastatud keerdtrepitorn, mis Piritalgi esines – küll kagunurgas. Peaportaali kõrval seinas on ainulaadne orv pühitsetud vee vaagnale.

Kabeli kohta käivad legendid ulatuvad palju kaugemale kui praegune hoone ise. Juba 1241. aasta Taani hindamisraamatus on selles piirkonnas mainitud kalmistut nimekujuga Saga. Kirikliku pärimuse kohaselt olnud siin juba varem puust kabel, mis tõenäoliselt põletati maha 1223. aasta Jüriöö ülestõusu käigus. Üks rahvapärimustest, mille pani 1895. aastal kirja Jõelähtme kiriku vöörmünder Jüri Vitismann, kõneleb merehädast – laevamehed tõotanud hädas kiriku ehitada, kui nad eluga randa pääsevad, ning pärast eluga pääsemist tõotuse ka täitnud.

Teine pärimuseliin seob kabeli piiskop Fulcoga, kes tegutses 12. sajandil Eestimaa misjonärina, ning tema abiliseks saadetud augustiinlasest munk Nicolausega – teda peetakse üheks esimeseks teadaolevaks eestlasest haritlaseks. Kolmas legend viitab taanlasest Nicol Tuwele, kes pidavat kabeli püstitama selle eelkäija, püha tamme asemele, pärast merehädast pääsemist. Arheoloogiline ja ajalooline tõsiasi on see, et piirkond oli juba muinasajal kohalike jaoks püha paik.

Keskajal oli Saha kabel Jüri kiriku hooldusel, 17. sajandist kuulus see Jõelähtme kiriku juurde. Hiljem hakkasid kohalikud kabelit vähem kasutama ja käidi rohkem Jõelähtme kirikus jumalateenistustel, mistõttu hoone seisukord halvenes. Saha kabeli restaureerimistöid alustati 1965. aasta sügisel ja need kestsid 1969. aastani. Täna haldab ja omab kabelit Jõelähtme vallavalitsus. Lõunauks on külastajatele pidevalt avatud ning kabelit kasutatakse endiselt matuste, laulatuste, kontsertide ja väiksemate kultuuriürituste läbiviimiseks.

Foto allikas: Marconi (Facebook)

Proosa kivikalmistu, mida nimetatakse ka Saha-Loo kivikalmeks, kätkeb endas Loo piirkonna üht olulisemat arheoloogilist pärandit. Tegemist on kivikalmete rühmaga, mis paikneb Pirita jõe paremal kaldal Loo alevikus, kunagise Proosa talu maadel, madalal paekõrgendikul.

Kalmete uurimine oli pikk ja tähelepanuväärne ettevõtmine. Aastatel 1970–1984 juhtis kaevamisi arheoloog Kaupo Deemant, kelle töö tulemusel sai läbi uuritud kolm erinevat kalmetüüpi: kivikirstkalme, tarandkalme ja kivivarekalme. Need pole lihtsalt kolm erinevat hauda, vaid kolm erinevat ajastut, kolm erinevat maailmavaadet matmiskommetes.

Kivikirstkalme rajati hilispronksiajal, ligikaudu 1. aastatuhande esimesel poolel eKr. Sinna tehti järelmatuseid veel eelrooma ja rooma rauaajal, mis tähendab, et sama paik oli matmiskohana kasutusel sajandeid. Tarandkalme oli ühetarandiline, külgpikkusega 7,35 meetrit, ja rikkalike hauapanustega. Surnud olid maetud enamasti põletatult. See tarandkalme oli kasutuses aastatel 300–450. Kivikirstkalme ja tarandkalme on taastatud näidistena, nii et tänapäeva külastaja saab aimu ehituskonstruktsioonist.

Kivivarekalme oli ebakorrapärane pae- ja raudkivide lasu, mõõtmetega 40 × 35 meetrit. Sinna sängitati surnud samuti põletatult ja rikkalike hauapanustega. Selle kalmega on seotud eriti huvitav asjaolu – ajaliselt eristub kaks kasutamise etappi. Esimene kasutusetapp oli rahvasterännuajal (umbes 5.–6. sajandil), teine hilisrauaajal (umbes 11.–13. sajandil). See tähendab, et sama paika kasutati matmiseks veelgi hilisematel sajanditel, isegi siis, kui üldine matmiskombestik oli Eestis muutunud.

Proosa kalmetelt leitud esemetes kajastuvad tugevad sidemed Skandinaaviaga. Haruldaste esemete hulka kuulub kullatud naast, mis võib olla olnud pühakirja kaanekaunistus. See viitab sellele, et Loo piirkond ei olnud sugugi perifeeria, vaid aktiivse kaubanduse ja kultuurivahetuse sõlmpunkt.

Tallinna–Narva maantee ja Loo aleviku vahel on säilinud ka ligi 10 hektari ulatuses muistne põllukompleks, kus on kaardistatud vähemalt 81 ristkülikukujulist põllulappi. Dateeringud paigutavad need ajavahemikku umbes 750 eKr kuni 1. sajand pKr. Lähtudes erinevate uurijate andmetest, paigutuvad Loo ja Saha-Loo piirkonna vanimad tellitud (nn kamberpõldude) dateeringud isegi veel kaugemale – ligikaudu 1400–1150 aastat eKr. Tegu on mõne Euroopa vanima jätkuva põllumajandusliku asustuse tõendiga.

Foto allikas: Vikipeedia

Kuigi Iru linnamägi jääb haldusjaotuselt Tallinna Lasnamäe linnaosa Priisle asumisse, on see Loo aleviku ajaloo kontekstis liiga oluline, et teda mainimata jätta. Iru Linnapära, nagu paika rahvasuus nimetatakse, asub vaid mõne kilomeetri kaugusel Loo alevikust, Pirita jõe pikal ja kitsal neemikul. Tegemist on kuni 15 meetri kõrguse künkaga, mille kindlustatud asulakoht ulatub sügavale pronksiaega.

Arheoloogilised uuringud, mida alustati juba 1936. aastal, näitavad, et vanimad inimtegevuse jäljed Irus pärinevad 3. aastatuhande teisest poolest eKr – umbes 2500–2000 aastat eKr. See tähendab, et Iru Linnapäral on inimesed toimetanud rohkem kui 4500 aastat. Kindlustatud asula seisis linnamäel peamiselt 8.–5. sajandil eKr ning taas 4.–2. sajandil eKr. Linnuse kõige aktiivsem kasutusperiood oli 9.–10. sajandil pKr, viikingiajal.

Linnusel on käinud ka tulekahju – arheoloogiliste kaevamiste andmetel põles Iru enne lõplikku mahajätmist korduvalt. Algselt olid kindlustused puust ja liivast, hiljem püstitati otstesse massiivsed kivivallid. Risti üle mäeseljaku kulgeb kolmas vall, mis jagab linnuse kaheks – suuremaks lõunapoolseks ja väiksemaks põhjapoolseks osaks.

Leiumaterjal on andnud Eesti arheoloogiale mitu olulist dateeringut. Irust pärinevad Eesti vanimad teadaolevad ristpalkehitiste jäänused ja üks vanimaid teadaolevaid raudesemeid – naaskel. Leitud on ka pronksivalamisele viitavaid savitiigleid, võrdõlgne pronksist sõlg, mis on Põhja-Euroopas harukordne, luust harpuun ja suitsed.

Arheoloog Marika Mägi ja teiste uurijate tööde põhjal võib öelda, et Iru polnud tavaline külaasula. Tõenäoliselt toimis see sadamakoha ja kaubanduskeskusena, kuna Pirita jõgi oli muinasajal palju veerohkem ning rannajoon ulatus tunduvalt sisemaa poole. Viikingiaja meretee Skandinaaviast Novgorodi kulges mööda Eesti põhjarannikut ning Pirita jõgi oli sisenemispunktiks paljude muinaskülade juurde.

Alaline asustus asus ilmselt mitte linnusel endal, vaid Iru küla piirkonnas. Iru küla on mainitud juba Taani hindamisraamatus nime all Hirvae, mis tuleneb tõenäoliselt Pirita jõe vanemast nimest – Hirvejõgi ehk Hirve oja (Hirvenoye). Sama jõgi, mis täna voolab läbi Loo aleviku piirkonna, on kandnud erinevaid nimesid, kuid olnud kogu piirkonna elusoonena kohal aastatuhandeid.

Rahvapärimuslikult on Iru Linnapära seostatud Kalevipoja eeposega – mitu uurijat on pakkunud seda Kalevipoja sünnikoduks. Eesti arheoloogiateaduse ja rahvuslike mõtete seostamiseks sõjaeelsel perioodil paigutati 29. augustil 1937 Iru linnusesse sümboolne Kaitseliidu garnison.

Loo alevik kuulub oma idapoolse osaga Rebala muinsuskaitseala alla, mis on üks Eesti olulisemaid kultuuripärandialasid. Kaitseala algusjuured ulatuvad 1979. aastasse, kui Maardu fosforiidikaevanduse laienemise tõkestamiseks loodi maakondlik Rebala põllumajandusajalooline kaitseala – toona 13,38 ruutkilomeetrit. 1987. aastal moodustati Rebala kultuurilookaitseala 24,95 ruutkilomeetri suurusena ning sai riikliku staatuse.

1991. aastal asutati Rebala Fond ja 1994. aastal avati Jõelähtme külas kaitseala muuseum. 1998. aastal kinnitas valitsus Rebala muinsuskaitseala põhimääruse ja tänased piirid. Tänaseks on muinsuskaitseala ligikaudu 70 ruutkilomeetrit ning hõlmab arvukalt külasid, sealhulgas osa Loo alevikust.

Kaitseala sees paikneb üle 300 kinnismuistise. Nende hulgas on Jägala linnamägi, üheksa asulakohta, 237 kivikalmet, 99 kultusekivi, maa-alune kalmistu, muistsed põllud, hiiekoht ja ohvripaik. See on Eesti suurima arheoloogiamälestiste tihedusega piirkond. Kaitseala eesmärk on põhjarannikul asuva ajaloolise põllumajandusmaastiku ning seda kujundavate elementide – külade, talude, kruntide, põldude ja nende ajalooliste piiride – säilitamine ja kaitse. Rebala on ainus muinsuskaitseala Eestis, mis tegeleb ka maastikukaitsega.

Piirkonna nimi kätkeb omaette ajalugu. Enne Taani vallutust jaotus tänapäevane Eesti mitmeks muinasmaakonnaks ja tänapäeva Harjumaal oli selleks maaks Rävala, mis jagunes omakorda kolmeks muinaskihelkonnaks. Idapoolseim neist oli Repel – tänapäevaselt Rebala. Rebala nimi elab edasi kogu Harjumaa ajaloos: Repeli muinaskihelkonnast tuleneb nii hilisema Revala maakonna nimi kui ka Tallinna saksakeelne ja vanem rahvusvaheline nimi Reval. Nii võib öelda, et igaüks, kes ütleb „Tallinn Reval", ütleb tegelikult „Rebala".

Loo aleviku koosseisu kuulub ka kunagise Lagedi mõisa ümbrus, ning selle mõisa ajalugu ulatub palju kaugemale kui olemasolevas Loo ülevaates mainitud viinavabriku rajamine 1889. aastal. Lagedi mõisat, mida saksa keeles on nimetatud Laakt, Holsteinsruh ja Fürsenhof, on esmakordselt mainitud 1397. aastal. 1508. aastal oli mõisnik Harju-Viru Liivimaa orduvasall Henning Passow.

Mõisa pikast omanike reast väärib eraldi äramärkimist 18. sajandi alguse lugu. 1714. aastal müüdi mõis Eestimaa kindralkubernerile, vürst Aleksandr Menšikovile, kes oli Peeter I üks lähimaid kaaslasi ja toonase Vene impeeriumi võimsamaid mehi. Menšikov ehitas Lagedile uue elumaja ja nimetas selle Fürsenhofiks. Tema karjäär lõppes aga 1727. aasta septembris, kui ta arreteeriti ja saadeti Siberisse asumisele. Mõis läks Vene kroonule.

1751. aastal tegi Venemaa keisrinna Jelizaveta Petrovna ajaloolise kingituse – ta andis Lagedi, Saha ja Viimsi mõisad igaveseks valduseks Tallinna kubernerile, Eestimaa kindralkubernerile, Schleswig-Holstein-Sonderburg-Becki hertsogile Peter August Friedrichile. Holstein-Beck oli Taani ja Norra kuningakodade esiisa, tänase Taani kuningapere eelkäija Christian IX vana-vana-vanaisa. Nii on Lagedi üks väheseid Eesti mõisaid, mille omanike nimekirjas on Euroopa valitsevate kuningakodade otsesugulasi.

18. sajandi lõpus sai Lagedist taas riigi- ehk kroonumõis. 1859. aastal siirdus mõis Eestimaa rüütelkonna valdusesse. 1873. aastal ostis mõisa avalikul enampakkumisel parun Rudolf von Ungern-Sternberg (1837–1897). Tema vanavanaisa vend oli kurikuulus vabahärra Ludwig von Ungern-Sternberg Hiiumaalt, Suuremõisa ja Kõrgessaare omanik, keda rahvapärimuses tuntakse Näkimadalate kangelase ja kapten Malmi tapjana – veretöö pärast saadeti ta Siberisse. Kurikuulsa sugulase tõttu ümbritses ka Lagedi mõisnikku rahva silmis „mereröövli" aupaiste. Nii nagu folklooris tihti, segunesid mälupildid.

Mõisa paruness oli Isabella Olga Ungern-Sternberg, sündinud paruneri von der Pahlen (1846–1915). Ta oli saksa filosoofi Friedrich Nietzsche hea tuttav ning tegeles grafoloogiaga, avaldades sel teemal ka kirjutisi. Rahvapärimus rääkis, et paruninna sõrmusest pidanud talunaiste kedratud lõngad läbi mahtuma – muidu polnud need piisavalt peenikesed.

Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta maareformi oli Rudolf von Harpe. Lagedi viinavabrik, mille ehitusel 1889. aastal pöörati palju tähelepanu arhitektuursetele detailidele, kohandati 1981–1983 kultuurikeskuseks. See oli osa laiemast Tallinna Näidislinnuvabriku haardeulatusest – ettevõte kasutas seda oma esinduspaigana, seal paiknesid kontserdisaal, banketisaal, muuseum ja külalistetoad. Tänaseks on hoone eraomandis.

Kui Loo aleviku keskel seista ja ringi vaadata, on valdava osa ümbritsevast maastikust lugemisoskus. Kiviaedu, mis lookleb loopealsetel, pole kunagi ehitatud dekoratsiooniks – need on sajandite jooksul tekkinud põldude puhastamise ja omandipiiride märkimise kõrvalsaadus. Mõnel pool kiviaias võib näha paekivi, mis on pärit lähikonna murrustest; mõnel pool on kasutatud raudkive, mida jääaeg on siia toonud Skandinaaviast.

Loopealse, Pirita jõe, kalmete, muinaspõldude, kabeli, mõisapargi, linnuvabriku ja uue elurajooni kooseksisteerimine samas paigas on Eestis haruldane tihedus. See, mida tänapäeval võib tunduda lihtsalt Loo alevikuna, on tegelikult kihistunud kultuurmaastik, kus iga maastikuelement kannab mingit sajandit – ja kus isegi muruplats korterelamu taga võib varjata midagi, mille üle arheoloogid seisaksid sõna otseses mõttes maa peale kummuli.

Saha kabel, Proosa kivikalmistu, Iru linnamägi, Rebala muinsuskaitseala ja Lagedi mõis moodustavad Loo aleviku vahetu ümbrusega sellise ajaloolise täistiku, mille sarnast on Eestis raske leida. Meresõitjate tõotustest alguse saanud keskaegne kabel, ligi kolme aastatuhande pikkune matmistraditsioon, viikingiaja kaubanduskeskus, Euroopa kuninglike sugude kingitused ja filosoof Nietzsche tuttava paruninna grafoloogiakirjutised – need on kihid, mis kõik on maapinnal ja maa sees endiselt kohal.

Loo aleviku lugu ei alga linnuvabrikuga 1950. aastal. See algab palju varem – tammedest, merehädast pääsenud laevameestest, kivikirstudest, kinnipõlenud palktarast ja Pirita jõe kaldast, mille veed voolasid siit Novgorodi poole palju enne, kui keegi oskas piirkonda Looks kutsuda.